Mis on polariseerimine?

Tekib tugev lõhe „meie“ ja „nemad“ vahel, mille tulemusena võõrandumine ja vaenulikkus ühiskonnas kasvab (nt vaenukõne, diskrimineerimine, vaenukuriteod). Poliitikas räägitakse polariseerumisest tihti siis, kui valijad ei ­hääleta enam mitte niivõrd ­ erakondade või poliitiliste ideoloogiate poolt, vaid eelistused tehakse etniliste, rassiliste või kultuuriliste tunnuste alusel.

Polariseerumise võimendamiseks kommunikeeritakse kitsalt identiteedi küsimusi (nt kes on õige eestlane, kes on õige kristlane jne), eesmärgiga valida pool. Sel viisil meelitavad õhutajad inimesi polariseerumise protsessi. Polariseerumist võimendab häbimärgistamine, kus teatud kogukondi hakatakse ekslikult kirjeldama ühiskondlike probleemide peamise põhjusena või „riskigrupina“ (nt venelased on kurjategijad, pagulased võtavad ära eestlaste töökohad).

Polariseerumise puhul on olulised kaks tunnust:

1. Polariseerumine põhineb inimese identiteedi ja rühmatunde tugeval rõhutamisel;
2. Polariseerumine vajab „kütust“, milleks on rühmakuuluvusest rääkimine koos emotsionaalsete hinnangutega. Näiteks võib pahatahtlik mõjutaja ekslikult väita, et ainult need, kes pooldavad üherahvuselist Eesti riiki, on “õiged eestimaalased” ning kõik teised tahavad Eestit hävitada.

Miks on polariseerumine ohtlik?

• Riigi toimimise seisukohalt nõrgendab ülekaalukas polariseerumine demokraatlike normide austamist, õõnestab usaldust põhiliste seadusandlike protsesside toimimise ja kohtuvõimu erapooletuse suhtes ning enamasti suurendab avalikkuse rahulolematust erakondadega. Polariseerumise korral on valitsuspoliitikas tavaline, et valimiste võitja eemaldab kaotaja kõikidelt võimupositsioonidelt ja teeb kõik selleks (sageli ka ebaseaduslikult), et vältida tulevikus ise kaotajaks jäämist. Tihti juhtub, et kaotajapool seab niisugustes olukordades kahtluse alla institutsioonide legitiimsuse (nt ei tunnistanud Trump 2020. aasta valimistulemusi ja süüdistas vastaspoolt valmispettuses ning kohtuid erapoolikuses).
  

  Vt lisaks: https://www.err.ee/1155817/trump-suudistab-bidenit-valimispettuses

  Selle tagajärjel suureneb kodanike apaatsus ühiskondlike teemade ja küünilisus rahvaesindajate suhtes.
• Avalikule suhtlusekultuurile (nt meedias, poliitikute sõnavõttudes, sotsiaalmeedia aruteludes) mõjub ühiskondlik polariseerumine halvavalt, tihti keskendutakse avalikes vaidlustes faktiliselt tõestatavatele küsimustele, näiteks vaieldakse kas koroonapandeemia või kliimasoojenemine on ikka päris. Selle protsessi käigus kaotavad faktid ja moraalsed tõed üha enam oma kaalu, kuna järjest rohkem inimesi toetab kriitikavabalt üksnes oma poole sõnumeid. Sellises olukorras valivad ajakirjanikud, eksperdid/teadlased ja poliitikud sageli selge poole ning tegelevad selle poole vaadete kriitikavaba propageerimisega. Need, kes püüavad tasakaalustatud infot edastada, kannavad kasvavaid sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke kulusid (nt kulutavad aega ilmselgete faktide tõestamisega, tegelevad vastaspoole väidete faktikontrolliga, vastavad valesüüdistustele ja trollimisele jne). Oluliseks tagajärjeks on ühiskondliku usalduse vähenemine avalike institutsioonide ja teaduspõhise ekspertteadmise suhtes.
• Riigikaitse seisukohalt on polariseerumise otseseks tagajärjeks riigi, kaasaarvatud kaitseväe autoriteedi ja usalduse langus. Polariseerunud ühiskonda iseloomustab tavaliselt vaenulik õhkkond, kus tõmmatakse tugev piirjoon „meie” ja“nemad“ vahele. See on omakorda ideaalne kasvukoht äärmusideoloogia värbajatele, kes kasutavad ära inimeste hirmu, usaldamatust ja tõrjumist. Äärmusideoloogiate esindajad ei usalda riiklikke institutsioone või on otseselt riigivaenulikud. Niisuguses olukorras väheneb riigi (ja kaitseväe) autoriteet, mis toob paratamatult kaasa negatiivsed tagajärjed riigi julgeoleku stabiilsusele ja kaitsevõime tagamisele, nt võib see tekitada rahvuspõhist vaenu kaitseväelaste hulgas, mida võib Eesti-vaenulik riik ära kasutada ja suurendada allumatust väeosades, kuna sõjaväelise käsuliini autoriteet seatakse kahtluse alla jne.

Polariseerumise mehhanismid ja võtted

Psühholoogias seostub polariseerumisega nähtus “must-valge mõtlemine“. On inimesi, kes regulaarselt mõtlevad must-valgetes kategooriates. Näiteks lahterdavad kõiki inimesi kas headeks või halbadeks, valetajateks-ausateks jne. Kuigi reaalsuses on enamikel inimestel nii häid kui halbu iseloomujooni ning samuti on meil arvatavasti kõigil elus ette tulnud olukordi, kus on valetatud.

Polariseerumist soodustavad ka inimeste psühholoogilised eripärad. Üheks niisuguseks on eelarvamused, mis on inimpsüühhika omadused, mis moonutavad uskumuste moodustamist ja seeläbi pilti tegelikkusest. Käesoleva teema raames on olulisel kohal kaks eelarvamust.

• Kinnituse eelarvamuse puhul on inimesel kalduvus märgata ja meelde tuletada informatsiooni, mis toetab tema uskumusi ja arvamusi ning eirata informatsiooni, mis neid uskumusi kahtluse alla seab. Näiteks otsivad vaktsineerimisevastased (internetist) rohkem tõendeid vaktsiinidega kaasnenud tervisekahjude kohta ega pööra tähelepanu teadusuuringutele, mis vaktsiinide ohutust kinnitavad.
• Grupimõtlemise puhul on üksikul grupiliikmel kalduvus oma arvamust grupi oletatava seisukohaga kohaldada. Kui inimese suhtlusgrupis (nt. FB sõprade hulgas) hakkab suur enamus jagama vaadet, et vaktsineerimine on ohtlik, siis on vähemusse jäänud inimesel kalduvus enamiku seisukohaga nõustuda.

Mis soodustab polariseerumist inforuumis?

Sageli on polariseerivad sõnumid otseselt seotud mingi olulise identiteeditunnusega, millele antakse hinnang (“mustad on laisad, nad ei tee tööd“, „venelased on ajaloos olnud meie vaenlased, on ka nüüd” jne).

Polariseerumist soodustava sõnumi koostamisel kasutatakse sõnu ja pilte, mis tekitavad tugevat emotsionaalset vastukaja (vt lisaks: https://www.propastop.org/2019/01/28/4638/):

• edu võivad tuua sõnumid „meid“ ohustavast vägivallast (nt “moslemid Eestis vägistavad meie naisi”),
• „meie“ väärtusi alavääristavad sõnumid (nt “Eesti on USA hüpiknukk”),
• „meie“ kultuurimäluga vastuollu minevaid sõnumeid (nt „Eesti astus Nõukogude Liitu vabatahtlikult“),
• mustvalge ja stereotüüpidel rajanev “meie” vs “nemad” vastanduse loomine: nt aatelised, õiglased, tasakaalukad, võõrale propagandale mittealluvad rahvuslikud põliseestlased vastandatakse valelikele, kasuahnetele, kahepalgelistele, ebaloomulikele, rumalatele ja hüsteerilist retoorikat harrastavatele gruppidele ning ka korruptiivse meedia- ja haridussüsteemi tõttu n-ö ajupestud tavakodanike massidele.

1. Meemid

Polariseerimiseks kasutatakse sageli internetimeeme. Meemidel on võime:

• koondada inimeste poliitilist lojaalsust,
• panna auditooriumi oponentide üle irvitama ja
• kinnistada poliitilisi vastandusi.

See on tingitud meemide ülesehitusest, kus tähelepanu võitvale visuaalsele kujutisele lisatakse (vajadusel) tõlgendust-suunav kiri, sümbol.

2. Valedilemma

Polariseeruvaid seisukohti saab teadlikult esile kutsuda, mistõttu on niisugused võtted sageli kasutuses infomõjutustegevuses. Üks niisugune võte on valedilemma esitamine.

Tegemist on tüüpilise eksitava olukorraga, ebakõlaga eelduste ja järelduste vahel. See tugineb olukorrahinnangule, kus peetakse võimalikuks “jah/ei” ehk “kas see või teine” lahendust, kuigi tegelikkuses eksisteerib vähemasti veel kolmas, enamasti rohkemgi vastuse variante.

3. Vale valik

Teise polariseerumist esilekutsuva võttena võime tuua vale valiku, kus meile esitatakse (teadlikult) vale valik ega esitata alternatiivseid võimalusi probleemi lahendamiseks.

Levinud vale valiku argument ilmneb rahvaküsitluste tulemuste kontekstualiseerimise juures. Küsitluste tulemused, mis on esitatud üksnes „jah/ei“ vastust eeldavatena asetakse probleemilahendusena konteksti, mille lahendamine eeldab süsteemsemat probleemilahendamist.

4. Ühele põhjusele taandamine

Kolmanda infomõjutuses kasutatava võttena võime osutada ühele põhjusele taandamisele, kus eeldatakse, et probleemil on ainult üks lihtne põhjus, kuigi tegelikkuses võisid selle põhjustada mitmed põhjused.

Kuidas toimida?

• Sõnumit nähes vaata, kas sõnumi sisu haakub juurde lisatud pildimaterjaliga. Kuna pildiga on võimalik kergemini vaatajas emotsioone tekitada, siis sageli just pilt reedab sõnumi propagandistliku eesmärgi. Vaata, mis sõnu kasutatakse sõnumi tekstis: kui need on tavapärasest esituskontekstist kardinaalselt erinevad, siis suhtu tähelepanelikult sõnumisse.
• Kui Sulle on esitatud valikud, siis tuleks mõelda, kas need on ainsad võimalikud valikud või on olemas veel võimalikke alternatiivseid valikuid, mida Sulle ei esitatud.
• Pööra tähelepanu sõnumis esitatud hinnangutele: kui need antud teravas toonis, üht või teist osapoolt solvavalt ja alavääristavalt, kui neis kasutatakse negatiivseid stereotüüpe (“Mustad on laisad ja vägivaldsed”), suhtu sõnumi eesmärki tähelepanuga.
• Kinnituse eelarvamuse vastu aitaks teadlik tähelepanu pööramine eranditele ja alternatiivsetele vaatepunktidele. Samuti kriitiline meel tõendusmaterjali kvaliteedi suhtes. Grupimõtlemise vastu aitaks heade tõendite olemasolul oma arvamuse juurde jäämine, vt

  https://novaator.err.ee/956791/teaduse-salgajate-moju-aitab-vahendada-kaks-lihtsalt-strateegiat

Vaata lisaks: Infosõjad ja vandenõuteooriad

Back to top button