Mis on vastase halvustamine?

Sõjanduses on vastase halvustamist kasutatud läbi aegade. Ühest küljest võib vastase kujutamine pahatahtliku või ebainimlikuna aidata mobiliseerida oma inimesi vastasele vastu seisma. Teisalt võib halvustamine teatud juhtudel ka vähendada vastase kaitsetahet, näiteks, kui õnnestub vastase kaitseväelastele luua mulje, et nende juhid on ebamoraalsed või ebakompetentsed. Seepärast on kasulik osata halvustamist riigikaitset puudutavates lugudes ja aruteludes märgata ning mõista, kuidas see toimib mõjutusvõttena.

Riigikaitse teemalistes aruteludes ning julgeolekut puudutavate otsuste tegemisel on oluline esitada vettpidavaid argumente: väiteid, mis tuginevad asjakohastele tõendusmaterjalidele ning loogilisele põhjenduskäigule. Paraku on sisuliste argumentide ja tõendusmaterjalide esitamise asemel vastase halvustamine (mustamine, autoriteedi õõnestamine, diskrediteerimine, demoniseerimine, naeruvääristamine) nii levinud mõjutusvõte, et selle kohta on argumentatsiooni ja kõnekunsti uurijatel lausa omaette ladinakeelne nimetus: ad hominem (inimese kohta, inimese vastu) (vt. https://www.propastop.org/2019/06/17/5060/).

Kuidas seda tehakse?

• Halvustamiseks kasutatakse vastase ja tema tegevuse kohta negatiivse varjundiga nimetusi ehk sildistamist (nt kurjategija, terroriakt) ning negatiivset hinnangut kandvaid omadussõnu (nt pahtatahtlik, silmakirjalik, valelik, arulage, häbiväärne) (https://memokraat.ee/2012/04/poliitikahuviliste-kool-sildistamine/). Nt Metsavenda nimetame meie vabadusvõitlejaks, vaenulik pool aga bandiidiks.
• Vastast võidakse süüdistada või hukka mõista, kujutades teda kahjutekitajana või teatud reeglite rikkujana.
• Halvustamise eesmärgil võidakse püüda vastast seostada mõne ebameeldiva sündmuse, tegelase või rühmaga: näiteks kujutada vastast mõne tuntud kurjategija sõbrana.
• Vastast võidakse halvustada ka teda naeruvääristades, näiteks kutsudes teda ‘klouniks’, või kasutades positiivseid väljendeid irooniliselt (st kõneldes kellestki või millestki pilkeks teadlikult vastupidist sellele, mida mõeldakse), näiteks nimetades vastast ‘sõbralikuks naabriks’.

Vastast ei pruugita halvustada otsesõnu. Näiteks Venemaa valitsuse infokanalite töötajad ei ütle alati oma lugudes NATO kohta ise midagi halba, kuid kujutavad siiski NATOt negatiivsena, kasutades selleks tsitaate NATO riikide teadlastelt, ajakirjanikelt või avaliku elu tegelastelt, kes oma valitsust või kaitsejõude kritiseerivad (https://www.delfi.ee/artikkel/77908770/mis-on-levinumad-vene-nato-propaganda-muudid). Vastase halvustamisel ei piirduta sõnadega: vastast võidakse püüda kujutada ‘paharetina’ või rumalana ka fotodel ning videomaterjalides.

Vastase halvustamisel võidakse nii valetada (esitada täiesti alusetuid ja ebasiiraid väiteid) kui ka ‘tõde väänata’, näiteks liigselt rõhutades vastase teatud negatiivseid omadusi või kujutades vastase põhjustatud kahju hullemana, kui see tegelikult on. Üks tüüpiline halvustamise võte on oma kriitikute süüdistamine silmakirjalikkuses: ‘vaata, milline sa ise oled!’ Näiteks kui NATO on avaldanud raporti Venemaa luuretegevuse kohta, siis on Venemaa valitsuse infokanalid kirjutanud, et NATO riigid on ise kõige suuremad spioneerijad ja neil pole õigust Venemaad kritiseerida.

Arutelu käigus vastase halvustamine on halb praktika, kuna enamasti see juhib tähelepanu kõrvale arutelu esialgselt sisult. Halvustamine toimib mõjutusvõttena kahel põhjusel.

1. Vastase halvustamine tekitab negatiivseid tundeid vastase vastu, aga inimestel on kalduvus kanda see negatiivne hinnang üle ka vastase väidetele.
2. Inimesed kipuvad ajama segamini väidete tõesuse ja nende autori usaldusväärsuse, kuigi väiteid on üldjuhul tõesed või väärad sõltumata sellest, millised on neid esitavate inimeste isikuomadused või asjaolud.

Kuidas toimida?

Kui loed, kuuled või näed lugu, milles Eesti põhiseaduslikku korda, Eesti kaitsejõude või NATOt halvustatakse või naeruvääristatakse (nt kujutatakse NATOt valeliku, rumala, nõrga või pahatahtlikuna), siis (1) püüa saada selgust, kes selliseid väiteid esitab, ning mõtle, mis võib olla tema eesmärk, (2) ära jaga lugu sotsiaalmeedias, sest tegu võib olla vale- või pahatahtliku väitega; (3) vajadusel küsi nõu kaitseväe kommunikatsioonispetsialistidelt.