Mis on väärinfo?
Väärinfo on vale või ebatäpne informatsioon, mida luuakse, avaldatakse ja levitatakse eesmärgiga avalikkust teadlikult valejäreldusteni suunata ja petta.
Väärinfo hõlmab:
- eksitavat ja ebatäpset infot (ingl k misinformation) ehk teavet, mis avab soodsad võimalused mitmetimõistmiseks ning meelevaldseteks järeldusteks, kuid, mis ei pruugi olla loodud kellegi eksitamise eesmärgil; ning
- desinformatsiooni ehk väljamõeldud valeinfot, mille eesmärk on inimeste eksitamine.
Miks on väärinfo ohtlik?
Väärinfo teeb reaalset kahju:
- moonutades avalikku arutelu,
- õõnestades kodanike usaldust riigiasutuste ja ajakirjanduse vastu ning
- ohustades demokraatlikke protsesse.
Näiteks võib väärinfo tekitada inimestes eksliku mulje, et mingid arusaamad on ühiskonnas levinumad kui nad tegelikult on. Väärinfo võib äratada usaldamatust konkreetsete meediaväljaannete ning ametlike infokanalite suhtes ja suunata inimesi tarbima infomõjutustegevuse eesmärgil loodud kanaleid. Samuti võib väärinfo tekitada umbusku näiteks valimiste aususe osas ning seeläbi omada negatiivset mõju valimistel osalemisele.
Infomõjutustegevuses kasutatakse sageli väärinfot, mis toetub emotsionaalsete ja/või vastuoluliste teemadele ning põimib endasse sihtgrupile tuttavaid sündmusi ning lugusid. Väärinfot sisaldavate lugude usaldusväärseks muutmiseks kasutatakse näiteks:
- nii n-ö päris kui ka võltsitud tegelasi (vahel näitlejate etendatud karakterid),
- kunstlikult tekitatud sotsiaalmeediaaktiivsust (botid),
- olematuid või kontekstist välja rebitud teadusallikaid,
- konflikti õhutavaid vandenõuteooriaid ja vasturääkivusi.
Strateegiline loojutustamine
Väärinfol on mõju, kui see kordab järjepidavalt lugusid, mis teatud väärtusi ja toimijaid soosivad. Inimesed armastavad lugusid ehk narratiive, kuna tegemist on ühe kõige loomulikuma viisiga erinevate sündmuste mõistmiseks, meeldejätmiseks ja teistega jagamiseks.
Üksiku väärinfo killu (nt valeuudise) mõju pole kuigi suur, küll aga võib süsteemne eksitavate lugude levitamine mõjutada inimeste olukorrataju ning kujundada nende hoiakuid. Need lood läbivad erinevaid kommunikatsioonikanaleid ja tekste, varieerudes uudistest ja pressiteadetest sotsiaalmeediapostituste, videote, kommentaarideni jne.
Inimestes soovitakse tekitada tunnet, et nad pole võimelised õigel ja valel vahet tegema. Tegemist on teatava kurnamistaktikaga – informatsioon aetakse nii rohkeks, intensiivseks ja lood nii vasturääkivaks, et kergem on käega lüüa kui nendest aru saada.
Vene propagandakanalid RT ja Sputnik levitasid Skripalide mürgitamisest vähemalt 138 versiooni. Ei joonistunud välja 1 terviklikku lugu vaid kümneid täiesti erinevaid, mille vahel olid selged vastuolud. NT: Mürgitamist ei toimunud; Skripalid on tegelikult röövitud; tegemist on Lääne orkestreeritud russofoobse meediapettusega; mürgitajad olid inglased (et tõmmata tähelepanu Brexitilt)/ grusiinid/ rootslased/ tšehhid/ sloveenid; mürgitamisel ei kasutatud Novichoki; mürgitamisel kasutati Novichoki, aga see on patenteeritud USAs jne.
Vt. https://www.propastop.org/2018/03/29/skripali-juhtum-kaivitas-narratiivide-saju/
Miks väärinfo mõjub ja milline väärinfo eriti atraktiivne on?
Väärinfo vastu võitlemine eeldab inimeste loomulike instinktide vastu töötamist, kuna meile on omane pöörata tähelepanu ootamatule, šokeerivale ja tugevaid emotsioone äratavale infole, mida väärinfo sageli on. Kõige efektiivsemad on infomõjutustegevuses lood, mis päästavad valla hirmu, ärevuse või viha. Samas mõjuvad ka need, mis rõhuvad uudishimu või austustunde tekitamisele. Infomõjutustegevuse uurijate seas on levinud seisukoht, et uudishimu äratav ja lihtsasti hoomatav vale on ligitõmbavam kui igav tõde.
Tunnused, mis teevad (väär)info ligitõmbavaks:
- negatiivne sisu,
- ohuga seostatud info,
- seksuaalsusele osutav materjal,
- elemendid, mis viitavad vastikusele (näiteks reostunud toidu, ekskrementide ja kehavedelikega, keha moonutamisega ja ebaloomulike seksuaalaktidega seonduv),
- üllatuslikkus,
- seotus kuulsustega.
- Vastuolulised ja tugevaid emotsionaalseid reaktsioone kaasa toovad teemad on veel: abort, pedofiilia, surmanuhtlus, immigratsioon, kuritegevus, laste heaolu jne.
Väärinfo olulisemad liigid
1. Valeuudis
Väärinfo, mis on vormistatud nii, et see näeks välja professionaalse ajakirjanduse toodetud uudisena (kontrollitud faktidega, tasakaalustatult esitatud uudisväärtusliku sisuna).
Leedus levitati valeuudist, nagu oleks Saksa sõdurid vägistanud kohaliku alaealise tüdruku (2017).
Loe selle näite kohta lähemalt siit:
https://www.delfi.ee/artikkel/77263320/leedus-levitati-valeuudist-nagu-oleks-saksa-sodurid-vagistanud-kohaliku-tudruku
2. Manipulatsioon
Uudise või muu info moonutamine viisil, mis toetab mõjutajale sobivate hoiakute/tõlgenduse kujunemist ja eesmärke.
Üheks levinud viisiks on visuaalse materjali (nt fotode või videote) manipuleerimine, nt:
- päris inimestest/ sündmustest tehtud fotosid saab kasutada teiste sündmustega seotud isikute kujutamisel,
- fotodel olevaid kujutisi saab tarkvara (nt Photoshop) abil hõlpsasti muuta, nt teatud komponente kustutada või lisada,
- fotot saab kasutada eksitavalt, et luua olukorrast kallutatud pilt (nt näidata vaid väga valikulist osa toimunust).
Sellel võttel rajaneb sageli ka tehisintellekti abil loodud väärinfo ehk süvavõltsing, loe süvavõltsingut kasutavate videomanipulatsioonide kohta lähemalt siit https://novaator.err.ee/1149863/milliseid-vorme-valeinfo-votab-ja-kuidas-see-levib
Võrdlemisi levinud võte on konfliktide illustreerimiseks mingi teise konfliktiga seotud pildimaterjali kasutamine.
Ukraina venemeelesed mässulised kasutasid pilte Kosovost, et näidata Ukrainat sõjakuritegude eest vastutavana. Samuti kasutati Süüria sõjakuritegude ilmestamiseks pilte Iraagist.
3. Konteksti nihestamine (misappropriation)
Infokildude esitamine eksitavates seostes või vales kontekstis. Sageli on vastuolu artikli sensatsioonilise/dramaatilise pealkirja ja banaalse sisu vahel. Võib olla tahtlik või tahtmatu.
- Tujurikkuja klippi „Eesti otsib neonatsi“ kajastati Vene propagandameedias näitena Eesti natsikooli promovideost. Nii toimus satiirilise ja parodeeriva sisu esitamine reaalsuse n-ö tõsise kajastuse pähe.
- Vene propagandameedia üritas filmida TLÜ LGBT-ajaloo teemalist loengut, et illustreerida oma strateegilist lugu Eestis levivast homopropagandast ja kõlbeliste väärtuste allakäigust.
Vt. https://leht.postimees.ee/6800639/tallinna-ulikool-sattus-vene-propaganda-kuusi
4. Võltsmeedia loomine
- Tuntud meediaväljaannete (nt ERR, Postimees, BBC, CNN) imiteerimine;
- infomõjutustegevuse eesmärke täitva meedia (nt blogid, Youtubeí kanalid, uudisportaalid või sotsiaalmeediagrupid) loomine ja huviväärse sisuga publiku ligi meelitamine.
- IRAsse ehk Internetiuuringute agentuuri, mis tegeleb Venemaa Föderatsiooni infomõjutustegevuse ning mida tuntakse ka Peterburi trollivabrikuna, läks salaja uurimistööd tegema ajakirjanik Lyudmilla Savchuk. Ta esines IRA töötajana ning talle anti ülesandeks mõjutada noori ja muidu poliitikast mittehuvituvaid inimesi. Nendeni jõudmiseks pidi ta tootma sisu väljamõeldud tegelase Cantadorana – astroloogi, parapsühholoogi ja kristallieksperdina.
Ta pidi tähemärkidest ja armuelust rääkivasse blogisse põimima poliitilist sisu. IRA töötajatele saabusid wordi-failid välispoliitikat puudutavate sõnumitega ja Savchuki ülesandeks oli see blogisse lõimida. - Estonersi Facebooki grupp- 2019. aastal sulges Facebooki grupi, mis oli paari kuuga üle 2000 liikme kogunud. Grupis levitati lugusid, mis olid suunatud Eesti tipp-poliitikute naeruvääristamisele, Euroopa Liidu vastasuselening hirmu levitamisele massiimmigratsioonist. Grupp suleti, kuna selgus, et kõik grupi loojad, administraatorid ja moderaatorid kasutasid väljamõeldud identiteete.
Kremli narratiive levitavate ja valeidentiteete kasutavaid kontosid koondavate sotsiaalmeediagruppide kohta lähemalt: https://www.propastop.org/2019/02/04/4689/
5. Allikapesu
Protsess, mille tulemusena jõuab väärinfo väärika meediaväljaande külgedele, näiteks, kui mingi sotsiaalmeedias leviv skandaalne ning kontrollimata infokild köidab (reeglina kõmulehtede) ajakirjanike tähelepanu ning selle alusel avaldatakse lugu.
Kui selline kajastus piisavalt suure populaarsuse saavutab, on üsna tõenäoline, et seda hakkavad vahendama ka mainekamad väljaanded.
Iga niisugune taasavaldamine kasvatab info usaldusväärsust, kuna ka isegi kehva mainega ajakirjandusväljaannetelt eeldatakse teatavat allikate ja faktide kontrollimist.
Selle võtte kasutamise kohta annab hea ülevaate Propastopi lugu „Jälitades ühedollarilist sõjalaeva“, vt https://www.propastop.org/2016/10/20/sojalaev-uhe-dollariga/
Isegi kui ajakirjandusväljaanded markeerivad sellise sisu puhul, et tegemist on sotsiaalmeedias leviva “vandenõuteooria” või kontrollimata väitega (näiteks on tõendamata väited vahel jutumärkidesse pandud), siis üsna suure osa lugejate jaoks lisab loole kaalu ja sageli ka tõeväärtust üksnes asjaolu, et raadios või ajalehes seda kajastati.
Näiteks tehti allikapesu seoses ühe NATO kindrali väljaütlemisega, et Vene relvajõududesse on tehtud märkimisväärseid investeeringuid. Mõne edasi-tagasi põrgatamisega tehti sellest kiidulaul Vene relvajõudude juhatajate intelligentsusele. (Võib-olla nad ongi seda, kuid asi on milleski muus: NATO kindrali intervjuu ei sisaldanud sellist komplimenti.)
6. Ekspertiisipesu
Lugudes tsiteeritakse ekspertidena inimesi, kes tegelikult ei ole valdkonna asjatundjad, kuid esinevad ekspertidena.
Väljamõeldud uurimisasutused ja tiitlid, endised sõjaväelased, uurijad teadlased kui kesksed kõneisikud jne
Selle punkti kohta on põhjalikumalt kirjutatud siin https://epl.delfi.ee/artikkel/77281690/urve-eslas-infosojas-ellu-jaamiseks-tehkem-endale-selgeks-kuidas-vaalast-sai-kala-ja-janes-kubarasse-pandi artiklist, „narratiivipesu“ alapealkirja all
Kuidas toimida?
Sotsiaalmeedias kiiresti levivat sageli üllatuslikku või häirivat ‘pommuudist’ nähes on kasulik endalt küsida järgmisi küsimusi:
Tähtsaid ja uudisväärtuslikke teemasid kajastavad peaaegu alati mitmed meediaväljaanded. Kui ajakirjanduslikud väljaanded nagu ERR, Postimees või Eesti Päevaleht sellele uudisele ei viita, võib tegemist olla valeuudisega.
Professionaalsed uudised esitavad faktilisi väiteid, mis pärinevad kontrollitavatest allikatest. Väärinfo segab fakte, valesid, arvamusi ja hinnanguid. Otstarbekas on küsida, kas uudis on faktipõhine ja tasakaalustatud? Kas selle funktsiooniks on informeerimine või tegeleb see hoopis näiteks hirmutamise, vastikustunde äratamise, šokeerimise, polariseerimise, konkreetsete isikute või gruppide naeruvääristamisega?
Loe ja jaga edasi uudiseid, mis pärinevad usaldusväärsetest ja hea mainega kanalitest. Tundmatute kanalite puhul on otstarbekas teha Google’i otsing ja mõelda kriitiliselt läbi, kas nad võivad olla osaks mõne riigi või organisatsiooni infomõjutustegevusest. Abiks on ka faktikontrollijate koostatud mustad nimekirjad ebausaldusväärsetest allikatest, Venemaa Föderatsiooni infomõjutustegevusega seotud allikaid on põhjalikult kaardistanud näiteks Propastop, vt Propagandakanalite välimääraja I ja II 1 https://www.propastop.org/2016/04/28/propagandakanalite-valimaaraja-osa-1/ ja https://www.propastop.org/2017/02/06/propagandakanalite-valimaaraja-osa-2/
Väärinfole on omased: lohakas või kummaline disain ja sagedased kirjavead, šokeerivad ja emotsionaalseid reaktsioone püüdvad pealkirjad ja pildimaterjal, vastuolulised väited, allikate vähesus, ühekülgne ehk tasakaalustama teemakäsitlus ning tundmatutele ekspertidele viitamine.
Küsi järgmisi abiküsimusi:
- Kas uudise vormindus tundub kummaline?
- Kas uudises esineb palju kirjavigu või kummalist lausestust?
- Kas uudise pealkiri, sisu ning kasutatud pildimaterjal on omavahel kooskõlas?
- Kas uudises esitatud selgituskäigud on loogilised ja usaldusväärsed?
- Kas antakse sõna tunnustatud ekspertidele?
- Kas uudises viidatud allikad on korrektsed, mitmekülgsed ning põhjendatud?
Šokeeriva ja uskumatuna näiva sisu puhul on otstarbekas teha Google’i otsing ja selgitada välja kas see võib pärineda huumorisaitidelt jms allikatest. Teatavasti jagavad ka professionaalsed meediaväljaanded 1. aprillil taolist sisu, samuti võib see ilmuda nende huumorirubriikides.
Väärinfo taaskasutab sageli veebis juba aastate eest ringelnud infokilde, pilte ja uudiseid ning asetab need infomõjutuse efekti saamiseks valesse konteksti. Kui miski tundub kahtlaselt tuttav, siis tee Google’i otsing ja kontrolli kuupäevi, mil sarnast sisu varem avaldatud on. Samuti võib olla palju kasu Google’i pildiotsingust, kuna see võib paljastada fotodega manipuleerimise. Pildiotsingu jaoks on vaja kopeerida kahtlust äratava pildi URL ja sisestada Google’i pildiotsingusse käsklus „Otsige pildi järgi”.Teine võimalus on pilt esmalt arvutisse alla laadida ning seejärel see Google’i pildiotsingusse üles laadida ja sisestada käsklus „Otsige pildi järgi”. NB! Kui õnnestub tuvastada, et sama pilti esitatakse mõne teise sündmuse kajastamisel ning pole lisatud märkust, et foto on illustratiivne, siis on väga suure tõenäosusega tegemist väärinfoga.